SÕNASTIK

Meestel esinev nääre, mis asub põie all. Eesnääre toodab seemnevedelikku. Vanematel meestel esineb sageli eesnäärme suurenemist ning see võib hakata kuseteid kinni suruma. Selle sümptomiks on nõrk juga urineerimisel ehk põie tühjendamise probleemid või põie ebatäielik tühjenemine.

Olukord, mil paar tilka uriini lekib pärast WC-külastamist isegi siis, kui oled „oodanud ja raputanud“. Urineerimisjärgset järeltilkumist on kahte tüüpi: pärast seda, kui urineerimine on täielikult lõpetatud ja vahetult pärast urineerimist esinev tilkumine. Urineerimisjärgne järeltilkumine tekib sellest, et põis ei tühjene urineerimise ajal täielikult. Selle asemel koguneb uriin põiest väljuvasse kusejuhasse.

Uriinipidamatuse puhul soovitatakse mitmeid erinevaid ravivõimalusi. Üheks raviliigiks on elustiiliga seotud meetodid, nagu põie treenimine või vaagnapõhjalihaste harjutused, mis tugevdavad sinu vaagnapõhja. Vedeliku tarbimise ja WC-külastamise aegade ümberkujundamisest või kaalulangusest on tihtipeale samuti abi. Muud ravitüübid on ravimid (või juba tarvitatavate ravimite ülevaatamine), pidmatuse abivahendid või operatsioon. Kirurgilist protseduuri soovitatakse ainult pärast olukorra põhjalikku hindamist ja siis, kui vähem invasiivsed ravivõimalused ei ole tulemusi andnud. Alati on soovitatav lasta teha arstlikud uuringud uriinipidamatuse täpse põhjuse selgitamiseks. Operatsiooni kasuks otsustamisel peab inimene olema teadlik nii võimalikest riskidest kui ka operatsiooni eeldatavast kasulikust mõjust, nagu mis tahes kirurgilise protseduuri korral. Pidamatuse abivahendeid ehk spetsiaalseid imavaid tooteid tuleb kasutada samaaegselt muu raviga. Pidamatuse abivahendeid tuleks kasutada ka siis, kui muud meetodid ei ole tulemusi andnud või vastavalt vajadusele siis, kui teised meetodid parajasti ei toimi.

Põiepidamatus on termin, mida sageli kasutatakse uriinipidamatuse või inkontinentsuse sünonüümina ning see tähendab igasugust tahtele allumatut uriini väljutamist. Kuigi seda terminit kasutatakse palju, ei ole see meditsiiniliselt korrektne, sest põiepidamatuse põhjused ei ole seotud mitte põie nõrkusega, vaid alumiste kuseteede sümptomitega (i.k. lower urinary tract symptoms, LUTS).

Stressinkontinents ehk pingutusinkontinents tähendab tahtest sõltumatut uriini väljutamist pingutuse, füüsilise töö, aevastamise või köhimise ajal. Sulgurlihased või vaagnapõhjalihased ja põit toetavad ligamendid on uriini kinnihoidmiseks liiga nõrgad.

Sundinkontinents on meeste puhul sagedaseim põiepidamatuse tüüp. Sundinkontinentsi puhul esineb äkiline tung urineerida, aga vajadust ei suudeta kinni hoida kuni WC-sse jõudmiseni. Päevas esineb urineerimisvajadust 4 kuni 8 korda ning sellele lisandub veel mitu korda öö jooksul. Tihtipeale on see seotud suurenenud eesnäärme või eesnäärmeoperatsiooni tagajärgedega.

Kui esineb pidev või vahelduv uriini voolamine, võib tegemist olla ülevoolupidamatusega. Selle põhjuseks on tavaliselt mingi takistus uriini voolamisel, mis põhjustab põie ülevoolu ja lekkimist.

Üliaktiivne põis on sümptomite põhjal kirjeldatud seisund, mille puhul esineb äge vajadus urineerida, millega võib, aga ei pruugi kaasneda sundinkontinents. Tavaliselt tähendab see ka suurenenud urineerimissagedust päevasel ajal ning öiseid ärkamisi samal eesmärgil.

Urineerimise toiming (enese kergendamine, uriini väljutamine).

Urineerimisjärgne järeltilkumine esineb siis, kui põis ei tühjene täielikult ning uriini eritub ka pärast urineerimist. See on tavapärane suurenenud eesnäärme või nõrgenenud vaagnapõhjalihaste puhul.

Vaagnapõhjalihased (või vaagnalihased) on vaagna sees paiknev lihaste grupp, mis toetavad altpoolt jalgade vahelist piirkonda. Need asuvad häbemeluu vahel (eespool) ja selgroo allosas (tagapool). Nende lihaste nõrgenemine võib põhjustada probleeme, näiteks uriinipidamatust, ning kui nõrgenenud on ka päraku sulgurlihas, siis roojapidamatust.